Täna sooviksin rääkida teemal, milles olen absoluutne professionaal, ehk siis ma ei tea sellest midagi. Just sellise võhiku pilguga sooviksin vaadelda suhte teemasid. Suhete all mõtlen ma "suhteid" mitte inimeste vahelisi suhteid üldises ja sotsioloogilises võtmes.
"Nõukaajal" oli olnud selline ütlus nagu "22, viimane taks...". Mina kui peagi oma 21.-sele eluaastale lähenev kodanik peaksin vanade standartide järgi hirmul olema. Tänapäeval pole aga kartmiseks absoluutselt põhjust, või siiski?
Minule kui võhikule tundub imelik, et 20.-ndas eluaastades noortel on kõigil juba olnud vähemalt üks, kui isegi mitte mitu suhet oma elus. Kas see on standard, lihtsalt katsetamine või hoopis midagi muud? Kas need suhted kestavad või purunevad iga aasta paari tagant? Miks neid suhteid luuakse? Kõige tipuks, kui sellised suhted siiski vaid ajutised on, siis millal oleks õige neid luua?
See nii tavapärane, kuid siiski nii vajalik valdkond tekitab palju küsimusi. Kas leidub kuskil aga vastuseid? Antud hetkel tuleb appi viimane "Psühholoogia Sinule" number, kus teadustatakse, et teadlik tutvumine on eduka suhte alus. Artikkel on küll asjalikke näpunäiteid jagav, kuid samas justkui poolik. Lugeja saab teada, millal ei tasu suhteid luua ja mis oleks tarvilik teha, et üldse suhete peale mõtlema hakata, kuid sellega nõu üsna ka piirdub.
Kui suhete loomise aluseks on enda küpse olek, siis kas on üldse kõik inimesed võimelised "eluterveid suhteid" looma? On ju nii mõningaid inimesi, kellel tundub isegi keskikka jõudes küpsusest vajaka olevat.
Huvitava seisukoha esitas Anatoli Nekrassov, kes arvas et täielik olemiseks peaks inimene sündima kolm korda. Ma ei saa nüüd nende sündimise faaside kohta pead anda, kas ma õiged esitan, aga minu meelest olid nendeks: füüsiline, vaimne ja psühholoogiline sündimine. Ka tema tõdes, et paljud inimesed ei läbi neid kolme faasi ja lahkuvadki siit ilmast lõpuni arenemata. See paneb mind aga veelgi rohkem kahtlema suhete loomise võimalikuses.
Selline kahe seina vahel olek teikitab küsimuse, kumb suund jääb siiski võitjaks, kas bioloogiline ja sotsiaalne või psühholoogiline ja kaalutletud. Kas suhete loomine toimibki nõnda näiliselt juhuslikult või siiski kaalutletult ja läbimõeldult? Kas suhete loomiseks on võimalik end kuidagi teadlikult ja sihipäraselt ette valmistada või viiks see vaid igavese üksinduse ja geenide välja juurimiseni? Kas varasem/varasemad suhtes olekud on vajalikud, et jõuda tasakaalustatud ja toimiva suhteni või on tõesti võimalik leida see üks ja ainus õige kellega klapib elulõpuni, piisava enese ettevalmistamise ja harimisega?
Nagu näib, jääb lõpetuseks siiski palju küsimusi õhku. Mida arvavad lugejad, kas "eluterve" ja ette valmistatud suhteloomine on võimalik või toimib siin ilmas kõik taoline siiski juhuslikult?
No comments:
Post a Comment