Pealkirjas toodud ütlus pole vist meie kartulivabariigis enam mitte kellelegi võõras, kuid harilikult sellega väga avalikult ei vehita. Kes teab, äkki mõnele kõrgel kohal olevale mehikesele ei meeldi, kui keegi haisvat tõde kuulutab.
Igastahes, kuidas ma siis järjekordselt sellisele äratundmisele jõudsin? Kes veel ei tea, siis Postimees+ -is on üks tore rubriik: "Täna 20 aastat tagasi". Seda kirjutab Kalle Muuli ning see on minu arust just minusugusele noorele, kes pole jutuks olevate sündmuste ajal veel eriti mõtlemisvõimeline olnud, ideaalseks tahavaatepeegliks. Seda, miks vastav rubriik on saadaval vaid Postimees+ -is (eeldan et siis ka paberlehes), selle üle võin vaid teoretiseerida. Olgu põhjuseks siis kvaliteetsete lugude hoidmine ainult maksvale lugejale või kartus, et kui haisvad meenutused mõnede meeste kohta massidesse jõuavad, siis äkiste ei meeldi see neile vms.
Seega tähtis sõnum on see, et kellel võimalik, see lugegu seda rubriiki Postimees+ -ist, need lugegu. TÜ tudengitel on seda võimalik teha näiteks läbi TÜ Raamatukogu serveri vms.
Juhtumisi "Täna 20 aastat tagasi" rubriigis järgilugemist tehes sattusin päevakohasele loole. Nimelt 21.07.2012 kirjutis pealkirjaga:"3. büroo". Artiklit ennast ma kopeerima ei hakka, sest see läheks vastuollu autorikaitse või mis iganes seadlusega veel. Kellel võimalust, see kindlasti vaadaku konkreetne lugu ja teisedki Kalle Muuli kirjutised ise üle. Mis teeb aga just selle loo ajakohaseks? Ajakohasus tuleb ühest selle loo peategelasest: Jaan Tootsist. Nimelt kirjeldab vastav lugu nüüd "lugupeetud" härrase varasemaid vägitegusid, koos teiste nüüdsete "eliidi" liikmetega. Tegelikuses on enamus Muuli lugudest sellistest härrastest kõnelevad. Miks saatus aga just Jaan Toots mulle "hambu"?
Too härras jäi aga just selle pärast mulle ette, et Eesti "kvaliteetportaal" Elu24 "tuututas" just täna igas suunas Jaan Tootsi sünnipäeva kajastavaid artikleid. Kui nüüd veidi haritum inimene ütleb, et kes seda Elu24 ikka loeb, siis kahjuks pean tõdema et just sellise lihtsa, kergesti seeditava meedia tarbijate arv on kõige suurem üldse. Põhjus on lihtne, rahvas tahab tsirkust ja leiba. Nii siis näibki, et suured härrad on lugupeetud ja võimsad. Olgu selline mulje siis meedia võimendus, näiline järeldus peo suurusest ja uhkete külaliste arvust vms.
Olen kahjuks ka ise kokku puutunud inimestega, kes sellistest suurtest härradest palju lugu peavad ning neid siniverelisteks ja teistest kõrgemal seisvateks peavad. Mis kõige kurvem selle kõige juures on, on see et tegu on haritud ja laia silmaringiga inimestega!
Mis oleks siit siis loogiline järeldus? Äkki midagi sellist: "Keskmine eestlane usub, kummardab, töötab alluvuses ja ka valib valitsevatesse organitesse inimesi, kes on oma positsiooni on saavutanud ähmasel ja hallil nn Teise Vabariigi algusajal, mitte kõige puhtamal teel." Lihtsalt öeldes, meie poliit-, äri- ja muu eliit on olnud algselt ja tegelikult vaid räpane pätipande! Aus ja puhas tavaeestlane kes on töötanud juba üle 20 aasta Eesti riigi püsimise ja õitsengu nimel, on pahatihti siiani jäänud vaid miinimumpalgaga orjaks!
Lõpetuseks veel viimane üleskutse:" Noored, tarbige kultuuri (näiteks vaadake kas või NO99 etenduse salvestust: "Rise and Fall of Estonia), tarbige kvaliteetset ja usaldusväärset meediat (kahjuks on tavaliselt nii, et mida kvaliteetsem, seda kallim) ning ärge laske valitsejatel, poliitikutel ja tööandatel/ärimeestel endaga manipuleerida!
No comments:
Post a Comment