Nagu kõik, kes kunagi ükskõik millises koolis käinud on, teavad, on üldjuhul õpetajateks/õppejõududeks targad, laia silmaringiga ja palju õppinud inimesed. Kõigile on see ka täiesti loogiline, sest ei saa ju teisi õpetada inimene, kes ise õpetatavat ei mõista. Kuid kas on ikka hea, et õpetajad on nõnda targad? Kas just see tagab õpetuse kõrge kvaliteedi ja arusaadavuse?
Ma pean tunnistama ausalt, et mõnikord nii üldhariduse omandamise ajal kui ka nüüd ülikooli ajal tekib mul olukordi, kus ma lihtsalt ei mõista, mida mulle parasjagu selgeks teha üritatakse. Pahatihti on nii, (seda küll vaid ülikoolis) et loen mõne aine õpiku sissejuhatuse läbi ning juba on mul nn "juhe koos". Kas see tähendab, et olen vaimselt tõesti niivõrd küündimatu ning oleksin pidanud kõrgkooli asemel valima mõne muu elutee? Võimalik, kuid põhjus ei pruugi just ilmtingimata olla minus.
Selgituseks toon järgmise näite. Mõnikord kui loen mõnda kõrgkooli õpikut, siis olgugi, et see on kirjutatud eesti keeles, siis ma mõttes siiski tõlgin seda. Tõlgin just nimelt neid teaduslikke võõrsõnu, mida sellistesse tekstidesse on jäetud nõnda palju. Kas tõesti muudavad need keerukat võõrastest teaduskultuuridest tulnud sõnad meie oma maa teaduskirjanduse niivõrd palju paremaks ja kultuursemaks?
Lisaksin veel, et kahjuks olen oma eluteel (peamiselt küll üldharidust omandades) kohanud õpetajaid, kes lihsalt ei ole suutnud mõista, mis ja miks mul täpsemalt arusaamatuks jäänud on. Õnneks on selliseid õpetajaid olnud vähe ning enamasti on nad olnud nn "vanakooli" õpetaja haridusega.
Mitte et ma tahaksin kõige eelnevaga teha mõnedele õpetajadest/õppejõududest liiga. Oh ei! Pigem tahaksin ma kiita neid, kes on õppinud ära ühe tähsaima asja õpetamisel, enda tasandamise/tagasi viimise kunagisele tasemele. Ma ei tea, kas tänapäeva õpetajaid koolitatakse mõtlema nii nagu nende õpilased või teevad seda õpetajad ise, alateadlikult. Igatahes just see on õpetamisel üks vajalikumaid oskusi. Ma olen üsna kindel, et aastatepikkune hariduse masinavärgist läbi käimine (õpetajate puhul 12+vähemalt 3 aastat ja õppejõudude puhul 12+8 aastat) paneb üsna hõlpsalt unustama kui raske on millestki aru saada nullist ning kui palju pingutust nõuab ilma taustsüsteemis olemata mingi fragmendi lahtimõtestamine enda jaoks.
Siit siis sõbralik pöördumine kõigi õpetajate, õppejõudude ja õppekirjanduse kirjutajate poole: "Palun meenutage natuke oma minevikku, seda halli aega millal ei ei mõistnud veel kõike seda, milles te nüüd professionaalid olete. Pange ennast mõnedki korrad sellisesse teadmatusse olukorda nind üritage vähemalt aine/õpiku sissejuhatus esitleda/kirjutada nii nagu te ei teaks sellest ainest veel mitte midagi." Ma olen kindel, et kõik teie õpilased tänavad teid kogu südamest veel pika aega.
Sunday, September 16, 2012
Friday, September 14, 2012
Suhted... mis need on?!
Täna sooviksin rääkida teemal, milles olen absoluutne professionaal, ehk siis ma ei tea sellest midagi. Just sellise võhiku pilguga sooviksin vaadelda suhte teemasid. Suhete all mõtlen ma "suhteid" mitte inimeste vahelisi suhteid üldises ja sotsioloogilises võtmes.
"Nõukaajal" oli olnud selline ütlus nagu "22, viimane taks...". Mina kui peagi oma 21.-sele eluaastale lähenev kodanik peaksin vanade standartide järgi hirmul olema. Tänapäeval pole aga kartmiseks absoluutselt põhjust, või siiski?
Minule kui võhikule tundub imelik, et 20.-ndas eluaastades noortel on kõigil juba olnud vähemalt üks, kui isegi mitte mitu suhet oma elus. Kas see on standard, lihtsalt katsetamine või hoopis midagi muud? Kas need suhted kestavad või purunevad iga aasta paari tagant? Miks neid suhteid luuakse? Kõige tipuks, kui sellised suhted siiski vaid ajutised on, siis millal oleks õige neid luua?
See nii tavapärane, kuid siiski nii vajalik valdkond tekitab palju küsimusi. Kas leidub kuskil aga vastuseid? Antud hetkel tuleb appi viimane "Psühholoogia Sinule" number, kus teadustatakse, et teadlik tutvumine on eduka suhte alus. Artikkel on küll asjalikke näpunäiteid jagav, kuid samas justkui poolik. Lugeja saab teada, millal ei tasu suhteid luua ja mis oleks tarvilik teha, et üldse suhete peale mõtlema hakata, kuid sellega nõu üsna ka piirdub.
Kui suhete loomise aluseks on enda küpse olek, siis kas on üldse kõik inimesed võimelised "eluterveid suhteid" looma? On ju nii mõningaid inimesi, kellel tundub isegi keskikka jõudes küpsusest vajaka olevat.
Huvitava seisukoha esitas Anatoli Nekrassov, kes arvas et täielik olemiseks peaks inimene sündima kolm korda. Ma ei saa nüüd nende sündimise faaside kohta pead anda, kas ma õiged esitan, aga minu meelest olid nendeks: füüsiline, vaimne ja psühholoogiline sündimine. Ka tema tõdes, et paljud inimesed ei läbi neid kolme faasi ja lahkuvadki siit ilmast lõpuni arenemata. See paneb mind aga veelgi rohkem kahtlema suhete loomise võimalikuses.
Selline kahe seina vahel olek teikitab küsimuse, kumb suund jääb siiski võitjaks, kas bioloogiline ja sotsiaalne või psühholoogiline ja kaalutletud. Kas suhete loomine toimibki nõnda näiliselt juhuslikult või siiski kaalutletult ja läbimõeldult? Kas suhete loomiseks on võimalik end kuidagi teadlikult ja sihipäraselt ette valmistada või viiks see vaid igavese üksinduse ja geenide välja juurimiseni? Kas varasem/varasemad suhtes olekud on vajalikud, et jõuda tasakaalustatud ja toimiva suhteni või on tõesti võimalik leida see üks ja ainus õige kellega klapib elulõpuni, piisava enese ettevalmistamise ja harimisega?
Nagu näib, jääb lõpetuseks siiski palju küsimusi õhku. Mida arvavad lugejad, kas "eluterve" ja ette valmistatud suhteloomine on võimalik või toimib siin ilmas kõik taoline siiski juhuslikult?
"Nõukaajal" oli olnud selline ütlus nagu "22, viimane taks...". Mina kui peagi oma 21.-sele eluaastale lähenev kodanik peaksin vanade standartide järgi hirmul olema. Tänapäeval pole aga kartmiseks absoluutselt põhjust, või siiski?
Minule kui võhikule tundub imelik, et 20.-ndas eluaastades noortel on kõigil juba olnud vähemalt üks, kui isegi mitte mitu suhet oma elus. Kas see on standard, lihtsalt katsetamine või hoopis midagi muud? Kas need suhted kestavad või purunevad iga aasta paari tagant? Miks neid suhteid luuakse? Kõige tipuks, kui sellised suhted siiski vaid ajutised on, siis millal oleks õige neid luua?
See nii tavapärane, kuid siiski nii vajalik valdkond tekitab palju küsimusi. Kas leidub kuskil aga vastuseid? Antud hetkel tuleb appi viimane "Psühholoogia Sinule" number, kus teadustatakse, et teadlik tutvumine on eduka suhte alus. Artikkel on küll asjalikke näpunäiteid jagav, kuid samas justkui poolik. Lugeja saab teada, millal ei tasu suhteid luua ja mis oleks tarvilik teha, et üldse suhete peale mõtlema hakata, kuid sellega nõu üsna ka piirdub.
Kui suhete loomise aluseks on enda küpse olek, siis kas on üldse kõik inimesed võimelised "eluterveid suhteid" looma? On ju nii mõningaid inimesi, kellel tundub isegi keskikka jõudes küpsusest vajaka olevat.
Huvitava seisukoha esitas Anatoli Nekrassov, kes arvas et täielik olemiseks peaks inimene sündima kolm korda. Ma ei saa nüüd nende sündimise faaside kohta pead anda, kas ma õiged esitan, aga minu meelest olid nendeks: füüsiline, vaimne ja psühholoogiline sündimine. Ka tema tõdes, et paljud inimesed ei läbi neid kolme faasi ja lahkuvadki siit ilmast lõpuni arenemata. See paneb mind aga veelgi rohkem kahtlema suhete loomise võimalikuses.
Selline kahe seina vahel olek teikitab küsimuse, kumb suund jääb siiski võitjaks, kas bioloogiline ja sotsiaalne või psühholoogiline ja kaalutletud. Kas suhete loomine toimibki nõnda näiliselt juhuslikult või siiski kaalutletult ja läbimõeldult? Kas suhete loomiseks on võimalik end kuidagi teadlikult ja sihipäraselt ette valmistada või viiks see vaid igavese üksinduse ja geenide välja juurimiseni? Kas varasem/varasemad suhtes olekud on vajalikud, et jõuda tasakaalustatud ja toimiva suhteni või on tõesti võimalik leida see üks ja ainus õige kellega klapib elulõpuni, piisava enese ettevalmistamise ja harimisega?
Nagu näib, jääb lõpetuseks siiski palju küsimusi õhku. Mida arvavad lugejad, kas "eluterve" ja ette valmistatud suhteloomine on võimalik või toimib siin ilmas kõik taoline siiski juhuslikult?
Saturday, September 8, 2012
Kõige s***asemad on need kõige "tegijamad!"
Pealkirjas toodud ütlus pole vist meie kartulivabariigis enam mitte kellelegi võõras, kuid harilikult sellega väga avalikult ei vehita. Kes teab, äkki mõnele kõrgel kohal olevale mehikesele ei meeldi, kui keegi haisvat tõde kuulutab.
Igastahes, kuidas ma siis järjekordselt sellisele äratundmisele jõudsin? Kes veel ei tea, siis Postimees+ -is on üks tore rubriik: "Täna 20 aastat tagasi". Seda kirjutab Kalle Muuli ning see on minu arust just minusugusele noorele, kes pole jutuks olevate sündmuste ajal veel eriti mõtlemisvõimeline olnud, ideaalseks tahavaatepeegliks. Seda, miks vastav rubriik on saadaval vaid Postimees+ -is (eeldan et siis ka paberlehes), selle üle võin vaid teoretiseerida. Olgu põhjuseks siis kvaliteetsete lugude hoidmine ainult maksvale lugejale või kartus, et kui haisvad meenutused mõnede meeste kohta massidesse jõuavad, siis äkiste ei meeldi see neile vms.
Seega tähtis sõnum on see, et kellel võimalik, see lugegu seda rubriiki Postimees+ -ist, need lugegu. TÜ tudengitel on seda võimalik teha näiteks läbi TÜ Raamatukogu serveri vms.
Juhtumisi "Täna 20 aastat tagasi" rubriigis järgilugemist tehes sattusin päevakohasele loole. Nimelt 21.07.2012 kirjutis pealkirjaga:"3. büroo". Artiklit ennast ma kopeerima ei hakka, sest see läheks vastuollu autorikaitse või mis iganes seadlusega veel. Kellel võimalust, see kindlasti vaadaku konkreetne lugu ja teisedki Kalle Muuli kirjutised ise üle. Mis teeb aga just selle loo ajakohaseks? Ajakohasus tuleb ühest selle loo peategelasest: Jaan Tootsist. Nimelt kirjeldab vastav lugu nüüd "lugupeetud" härrase varasemaid vägitegusid, koos teiste nüüdsete "eliidi" liikmetega. Tegelikuses on enamus Muuli lugudest sellistest härrastest kõnelevad. Miks saatus aga just Jaan Toots mulle "hambu"?
Too härras jäi aga just selle pärast mulle ette, et Eesti "kvaliteetportaal" Elu24 "tuututas" just täna igas suunas Jaan Tootsi sünnipäeva kajastavaid artikleid. Kui nüüd veidi haritum inimene ütleb, et kes seda Elu24 ikka loeb, siis kahjuks pean tõdema et just sellise lihtsa, kergesti seeditava meedia tarbijate arv on kõige suurem üldse. Põhjus on lihtne, rahvas tahab tsirkust ja leiba. Nii siis näibki, et suured härrad on lugupeetud ja võimsad. Olgu selline mulje siis meedia võimendus, näiline järeldus peo suurusest ja uhkete külaliste arvust vms.
Olen kahjuks ka ise kokku puutunud inimestega, kes sellistest suurtest härradest palju lugu peavad ning neid siniverelisteks ja teistest kõrgemal seisvateks peavad. Mis kõige kurvem selle kõige juures on, on see et tegu on haritud ja laia silmaringiga inimestega!
Mis oleks siit siis loogiline järeldus? Äkki midagi sellist: "Keskmine eestlane usub, kummardab, töötab alluvuses ja ka valib valitsevatesse organitesse inimesi, kes on oma positsiooni on saavutanud ähmasel ja hallil nn Teise Vabariigi algusajal, mitte kõige puhtamal teel." Lihtsalt öeldes, meie poliit-, äri- ja muu eliit on olnud algselt ja tegelikult vaid räpane pätipande! Aus ja puhas tavaeestlane kes on töötanud juba üle 20 aasta Eesti riigi püsimise ja õitsengu nimel, on pahatihti siiani jäänud vaid miinimumpalgaga orjaks!
Lõpetuseks veel viimane üleskutse:" Noored, tarbige kultuuri (näiteks vaadake kas või NO99 etenduse salvestust: "Rise and Fall of Estonia), tarbige kvaliteetset ja usaldusväärset meediat (kahjuks on tavaliselt nii, et mida kvaliteetsem, seda kallim) ning ärge laske valitsejatel, poliitikutel ja tööandatel/ärimeestel endaga manipuleerida!
Igastahes, kuidas ma siis järjekordselt sellisele äratundmisele jõudsin? Kes veel ei tea, siis Postimees+ -is on üks tore rubriik: "Täna 20 aastat tagasi". Seda kirjutab Kalle Muuli ning see on minu arust just minusugusele noorele, kes pole jutuks olevate sündmuste ajal veel eriti mõtlemisvõimeline olnud, ideaalseks tahavaatepeegliks. Seda, miks vastav rubriik on saadaval vaid Postimees+ -is (eeldan et siis ka paberlehes), selle üle võin vaid teoretiseerida. Olgu põhjuseks siis kvaliteetsete lugude hoidmine ainult maksvale lugejale või kartus, et kui haisvad meenutused mõnede meeste kohta massidesse jõuavad, siis äkiste ei meeldi see neile vms.
Seega tähtis sõnum on see, et kellel võimalik, see lugegu seda rubriiki Postimees+ -ist, need lugegu. TÜ tudengitel on seda võimalik teha näiteks läbi TÜ Raamatukogu serveri vms.
Juhtumisi "Täna 20 aastat tagasi" rubriigis järgilugemist tehes sattusin päevakohasele loole. Nimelt 21.07.2012 kirjutis pealkirjaga:"3. büroo". Artiklit ennast ma kopeerima ei hakka, sest see läheks vastuollu autorikaitse või mis iganes seadlusega veel. Kellel võimalust, see kindlasti vaadaku konkreetne lugu ja teisedki Kalle Muuli kirjutised ise üle. Mis teeb aga just selle loo ajakohaseks? Ajakohasus tuleb ühest selle loo peategelasest: Jaan Tootsist. Nimelt kirjeldab vastav lugu nüüd "lugupeetud" härrase varasemaid vägitegusid, koos teiste nüüdsete "eliidi" liikmetega. Tegelikuses on enamus Muuli lugudest sellistest härrastest kõnelevad. Miks saatus aga just Jaan Toots mulle "hambu"?
Too härras jäi aga just selle pärast mulle ette, et Eesti "kvaliteetportaal" Elu24 "tuututas" just täna igas suunas Jaan Tootsi sünnipäeva kajastavaid artikleid. Kui nüüd veidi haritum inimene ütleb, et kes seda Elu24 ikka loeb, siis kahjuks pean tõdema et just sellise lihtsa, kergesti seeditava meedia tarbijate arv on kõige suurem üldse. Põhjus on lihtne, rahvas tahab tsirkust ja leiba. Nii siis näibki, et suured härrad on lugupeetud ja võimsad. Olgu selline mulje siis meedia võimendus, näiline järeldus peo suurusest ja uhkete külaliste arvust vms.
Olen kahjuks ka ise kokku puutunud inimestega, kes sellistest suurtest härradest palju lugu peavad ning neid siniverelisteks ja teistest kõrgemal seisvateks peavad. Mis kõige kurvem selle kõige juures on, on see et tegu on haritud ja laia silmaringiga inimestega!
Mis oleks siit siis loogiline järeldus? Äkki midagi sellist: "Keskmine eestlane usub, kummardab, töötab alluvuses ja ka valib valitsevatesse organitesse inimesi, kes on oma positsiooni on saavutanud ähmasel ja hallil nn Teise Vabariigi algusajal, mitte kõige puhtamal teel." Lihtsalt öeldes, meie poliit-, äri- ja muu eliit on olnud algselt ja tegelikult vaid räpane pätipande! Aus ja puhas tavaeestlane kes on töötanud juba üle 20 aasta Eesti riigi püsimise ja õitsengu nimel, on pahatihti siiani jäänud vaid miinimumpalgaga orjaks!
Lõpetuseks veel viimane üleskutse:" Noored, tarbige kultuuri (näiteks vaadake kas või NO99 etenduse salvestust: "Rise and Fall of Estonia), tarbige kvaliteetset ja usaldusväärset meediat (kahjuks on tavaliselt nii, et mida kvaliteetsem, seda kallim) ning ärge laske valitsejatel, poliitikutel ja tööandatel/ärimeestel endaga manipuleerida!
Subscribe to:
Posts (Atom)